Serbia revolutsioon

Serbia revolutsioon
	Mišari lahing (1806), Afanasij Šeloumovi maal
Toimumisaeg	Serbia esimene ülestõus:; 14. veebruar 1804 – 7. oktoober 1813; Hadži Prodani vastuhakk:; 27. september – 30. detsember 1814; Serbia teine ülestõus:; 23. aprill 1815 – 26. juuli 1817
Toimumiskoht	Balkan (Kesk-Serbia ja osaliselt Bosnia)
Tulemus	Serbia esimene ülestõus; Osmanite võit Serbia mässuliste valitsuse laialisaatmine; ; ; Hadži Prodani vastuhakk; Osmanite võit; ; Serbia teine ülestõus; Serbia strateegiline diplomaatiline võit Autonoomse Serbia vürstkonna asutamine; ;
Territoriaalsed; muudatused	Osmanite riik kaotas otsese kontrolli Smederevo sandžaki üle
Osalised
Serbia esimene ülestõus (1804–1813); Revolutsiooniline Serbia ; Toetasid: ; Venemaa Keisririik (1807–12); Hadži Prodani vastuhakk (1814); Serbia mässulised; Serbia teine ülestõus (1815–1817); Serbia mässulised	Serbia esimene ülestõus (1804–1813); Dahije (1804) Osmanite riik (aastast 1805); Bosnia ejalett; Scutari pašalõkk; Yanina pašalõkk; Toetasid:; Prantsuse esimene keisririik; Hadži Prodani vastuhakk (1814); Osmanite riik; Serbia teine ülestõus (1815–1817); Osmanite riik
Väejuhid või liidrid
* Serbia esimene ülestõus (1804–1813) Karađorđe; Matija Nenadović; Jakov Nenadović; Mladen Milovanović; Milenko Stojković; Stanoje Glavaš; Vasa Čarapić †; Hajduk-Veljko †; Miloš Obrenović †; Petar Dobrnjac; Tomo Milinović; Zeka Buljubaša †; Hadži Prodani vastuhakk (1814); Hadži Prodan; Stanoje Glavaš; Serbia teine ülestõus (1815–1817); Miloš Obrenović; Jovan Obrenović; Milić Drinčić †; Jovan Dimitrijević Dobrača; Petar Nikolajević Moler; Stojan Čupić †; Sima Nenadović †; Sima Katić; Toma Vučić Perišić; Tanasko Rajić †;	* Serbia esimene ülestõus (1804–1813) Mehmed-aga Fočić †; Aganlija †; Kučuk-Alija †; Mula Jusuf †; Selim III (sultan; aastani 1807); Mustafa IV (sultan; 1807–08); Mahmud II (sultan; aastast 1808); Sulejman-paša Skopljak; Hurshid Paša; Bekir Paša; Sinan-paša Sijerčić †; Osman Gradaščević †; Mehmed-beg Kulenović †; Ibrahim Bushati; Muhtar Paša; Veli Paša; Hadži Prodani vastuhakk (1814); Mahmud II (sultan); Sulejman-paša Skopljak; Serbia teine ülestõus (1815–1817); Mahmud II (sultan); Maraşlı Ali Paša; Sulejman-paša Skopljak; Hurshid Paša; Ibrahim-Pasa; Osman-beg †; Seuchesmu; Caja-Imšir †; Kara-Mustafa †;

Serbia revolutsioon (serbia: Српска револуција / Srpska revolucija) oli rahvuslik ülestõus ja põhiseaduslik muutus Serbias, mis toimus aastatel 1804–1835, mille käigus see territoorium arenes Osmanite provintsist mässuliste territooriumiks, põhiseaduslikuks monarhiaks ja kaasaegseks Serbiaks. Perioodi esimest osa aastatel 1804–1817 iseloomustas vägivaldne võitlus iseseisvuse eest Osmanite riigist kahe relvastatud ülestõusuga, mis lõppesid relvarahuga. Hilisem periood (1817–1835) oli tunnistajaks järjest autonoomsemaks muutuva Serbia poliitilise võimu rahumeelsele kindlustumisele, mis kulmineerus Serbia vürstide päriliku valitsemisõiguse tunnustamisega 1830. ja 1833. aastal ning noore monarhia territoriaalse laienemisega. Esimese kirjutatud põhiseaduse vastuvõtmine 1835. aastal kaotas feodalismi ja pärisorjuse ning muutis riigi süserääniks. Mõiste Serbia revolutsioon võttis kasutusele Saksa akadeemiline historiograaf Leopold von Ranke oma raamatus Die Serbische Revolution, mis ilmus 1829. aastal. Need sündmused tähistasid kaasaegse Serbia rajamist.

Periood jaguneb veel järgmiselt:

Serbia esimene ülestõus (1804–13), juhtis Karađorđe Petrović
Hadži Prodani vastuhakk (1814)
Serbia teine ülestõus (1815–17), juhtis Miloš Obrenović
Serbia riigi ametlik tunnustamine (1815–1833)

Karađorđe Proklamatsioon (1809) pealinnas Belgradis esindas tõenäoliselt esimese etapi kõrgpunkti. See kutsus üles rahvuslikule ühtsusele, tuginedes Serbia ajaloole, et nõuda usuvabadust ja ametlikku kirjalikku õigusnormi, mida kumbagi Osmanite riik tagada ei suutnud. Samuti kutsuti serblasi üles lõpetama Kõrgele Väravale maksude maksmine, mida usulise kuuluvuse tõttu ebaõiglaseks peeti. Peale mittemoslemite pearahast (jizya) loobumise kaotasid revolutsionäärid 1806. aastal (vaid 15 aastat peale Prantsuse revolutsiooni) talupoegade ja pärisorjade emantsipatsiooniga ka kõik feodaalkohustused, mis tähendas seega olulist sotsiaalset eemaldumist minevikust. Miloš Obrenovići valitsus tugevdas ülestõusude saavutusi, mille tulemusel kuulutati välja esimene põhiseadus Balkanil ja loodi esimene siiani eksisteeriv Serbia kõrgkool, Belgradi suurakadeemia (1808). 1830. aastal ja taas 1833. aastal tunnistati Serbiat autonoomse vürstiriigina, kus pärilikud vürstid maksid Kõrgele Väravale iga-aastast andamit. Lõpuks saabus de facto iseseisvus 1867. aastal Osmanite garnisonide lahkumisega vürstkonnast; de jure iseseisvust tunnustati ametlikult Berliini kongressil 1878. aastal.